Ylioppilas 2014!

See on nüüd siis ametlik. Ametlikult õnnelik gümnaasiumi lõpetaja! Tunnistus käes ja valge müts peas. Edukalt läbitud need kolm aastat. Kui täpsem olla siis kaks ja pool aga ametlikult põdetud 3. Viimased kuud oligi ainult ju selline närvide kulutamine, et kas ikka saan läbi või ikka ei saa läbi. Aga ei, läbi see nüüd on! Jeee

Tseremoonia ise oli ka täitsa tibens tobens. Läks küll veidike aega nii umbes 151'le üliõpilasele (nii nad nimetavad meid sealpool lahte) müts pähe panna aga see eest tore ikkagi.
See tunne kui su nimi öeldakse direktori poolt ja siis sa tõused sealt pingilt, käed higised ja jalad all võbisevad ja sammud kergelt lavale nagu see oleks igapäevane traditsioon. Ei tegelikult ei olnudki nii õudne. Aga kuidas ma saan üksi olla rahulik kui teised kõik kõrval pablavad, ma tahan kaa!

Kõige mõnusam hetk kogu üritusest oli ilmselt see, kui kõik korraga panid mütsid pähe. Nii nummii. Alles see hetk ma tundsin, et midagi on teistmoodi. Enne nagu polnudki erilist tunnet, et nüüd kool läbi oleks või midagi sellist. Ainult oligi see lavale astumise ärevus. Muidu jah, tore üritus. 

Üks elu etapp nüüd jälle edukalt läbitud ja sammun edasi järgmise poole! Aeg läheb faking ruttu ju.

Muidu oli ka tore nädalavahetuseke. Oma kõige kallimate inimestega. :) Sai jälle peallinnast hetkeks välja. Teise pealinna. Jaa oomaigaad suushii. Mu armas ja kallis sushi buffetike. Jään sind igatsema! 

P.s Mõtlesin, et teen blogi avalikuks aga ma ei tea kah.. ma olen siiski vist liiga isekas, et seda maalilist ja üli hästi kirjutatud blogi kellegagi jagada.