Vihm.

Ja no sajabki nagu oa varrest. Täitsa jube. Külm on ka täna. Eile oli juba täitsa hea. Läksime rattaga sõitma aga maandusime hoopis Pirital rannas ja sinna jäimegi mõneks ajaks. Esimese supluse tegime ka ära. Nüüd kallis on muidugi nohune aga mulle ei hakand midagi külge, õnneks. Ptüi ptüi ptüi. 

Aga ei, päike paistis, soe oli ja inimeses rannas päevitasid. Mõni üksik isegi ujus. Ega meiegi alla jäänud. Läksime jalgupidi vette ja asi lõpes sellega, et kallis maandus täitsa vabatahtlikult vette ja siis otsustas, et mina pean ka üleni märjaks saama ja lükkas minugi sinna samasse pikali. Riietega. Nii ma seal väänasin pärast oma särki välja. Ega rätikut ka kaasas polnud ju. Natuke kuivasime ja siis sõitsime sama targalt koju tagasi riideid vahetama. Ja siis kohe jälle välja sugulaste juurde. Algselt oli plaanitud, et lähme otse aga no niipalju siis sellest. Rannast tulles käisime veel turult läbi, võtsime EESTI maasikaid. Veel nii head ei olnud aga maitsvamad kui Poola või Kreeka omad ikka. 

Külas saime me kalliga nö. tagantjärgi jaanipäeva grilli mis meil tegemata jäi. Või noh, me vaatasime pealt ja ootasime kõrval kuni kana ennast ära küpsetas ja siis maiustasime veel pärast jäätisega peale. Suuremas koguses. Kell 9 õhtul. Huuuhh.


Kliente ka täna pole üldse. Kõik põõnavad kodus. Kes ikka vihmase ilmaga shoppama viitsib minna. Onju.

Päike.

Täna lubab 22C° ja mina sõidan tööle. No minu õnneks peab seal ainult kaheni täna olema. Homme see eest vihma ja ka siis olen kaheni. Ei teagi kumb see parem variant nüüd on. Või noh. Päiksega tööl ja pool päeva vaba või vihmaga pool päeva tööl ja ülejäänud vaba. Nii ja naa.

Eile käisime tsekkisime selle suure xx maxima üle mis siin Lasnamäel on. Ma maxima sõber pole üldse. Ei meeldi mulle seal aga peab tõdema et valik on seal küll ikka paganama suur. Vähemalt osade toodete kohapealt. Kallis tegi aitähh kaardi ka kohe. Vb hakkame meie ka seal siis tihemini aitäh ütlemas käima ja maxma.
Aga mina ei saa sellest üli suurest maximast aru, sellest kolme x-ga. XXX. No ma ei tea, võinuks siis mõne parema nime välja mõelda?

Hiljem, kui kallis tööle pidi minema, uhusin ma ennast jälle sugulase poole. Ta tahtis kangesti pitsat teha ja kutsus mind appi. Väga hea tuli. Aga põhja me ei teinud. Ma igaksjuhuks seekord ei hakanud proovima ka. Siis oleks vb väga kõva pitsapõhja saanud. Ühe tegime igaljuhul mozarella ja tomatitega ja teine oli juustu ja seentega. :)

Pärast käisime veel rannas ratastega kolmekesi jalgu solistamas aga ega ei andnud väga solistada. Oo suvi, kus sa jääd?

Täna vb võtab ilm suve mõõdu välja. Siis saaks ratastega veel tiirutada.

Korv

Ma ikka imestan, millised inimesed siin, meie poe vastas, Rimis töötavad. Ei, mitte paha pärast ja et mul midagi nende vastu oleks aga lihtsalt. Inimesed on ikka nii erinevad ja vahest nii totralt naljakad. Nii käitumiselt kui välimuselt. Hinge elust ma muidugi ei tea. Kas on neil siis mõni vaimne puue või lihtsalt natukene "imelikud". Hiljuti (varem pole näinud) on ilmselt siia tööle võetud üks noorem mees, kes on nii 2m pikk ja väga kleenuke ja alati on tal peas mustad prillid. Ma ei ole siiani aru saanud miks tal need on. Ühe korra olen ka teda ilma nendeta näinud. Ja nii ta käib siin edasi tagasi kärusid ja korve kokku korjamas. Ükskord märkasin, et ta on nii tubli töötaja, et isegi kui ainult üks korv on kassa juures, läheb ta seda sealt ära võtma. Või siis kui klient sehkendab leti ääres, tema läheb trügib sinna vahele, et saaks korvid kõik ilusti kätte. Vot kui tubli.

Ma avastasin muideks, et kogu mu blogi värk on soome keeles, välja arvatud mu tekstid siis. Nüüd muutsin need veidi loetavamaks, vahetasin inglise keele vastu. Tegelikult mõtlesin ma, et peaks uue blogiga alustama, uuelt lehelt aga samas siinne blogi on nii kalliks ja armsaks muutunud, et ei tahagi kohe. Eks ole näha mis ma välja mõtlen.

Head Jaani, Jaanid!

Vihmane jaanipäev sunnib kodus istuma. Või ei sunni aga ega välja ei kisu ka. Just veidi aega tagasi tulime ratta sõidult mis lõppes vihmas.

Üle-eile maandusime rongiga ja ratastega Jõhvis. Mõtlesime, et tuleme vahelduseks siia külla ka. Või õigemini mina külla ja kallis oma koju. Täitsa mõnus ära käia sealt kiirest Tallinnast ja puhata tööst ja kõigest muust. Nüüd ma siis istun siin ja blogin ja ootan jäätist, mis peaks igal hetkel uksest sisse saabuma. Kallis otsustas, et tema tahab jäätist ja siis tahtsime juba meie ka. Ja nii ta läks vutt vutt poodi.

Eile käisime nii muuseas Narvas ära. Tegime sellise rongi kruiisi Narva. Hea ju kui hommikul natuke enne 11 läheb rong praktiliselt siit samast ja tuleb õhtul tagasi ilusti kenasti. Ja ongi sipsti käidud. Polnud ju enne käinud. Mina siis. Mulle isegi täitsa meeldis see vaade linnusest Venemaa suunas, tegin kohustusliku turisti klõpsu ka, kuid see mul telefonis, seega see lisandub (ilmselt) hiljem.

Täna tegime pika tiiru rattaga Jõhvi vahel ja väljas pool. Sõitsime kuskilt kuhugi ja sattusime tõsiselt ilusa tuuliku juurde ja ma ei tea miks, aga mulle meeldis seal nii väga. Kuidagi kodune tunne tuli kohe. Mis siis, et koduga polnud seal mitte mingit pistmist. Peale natukest sõitmist jõudsime koha juurde kus oli minu ja kalli esimene kohting. Hakkasin alles täna sellele tegelikult mõtlema.

Pea, et aasta tagasi sõitsin ma siia, Jõhvi, teadmata mis edasi saab. Kuid kuna mul oli selle inimese vastu täielik usaldus tekkinud, astusin ma selle sammu. Ma olen väga õnnelik ja rahul, et ma tulin. Meie esimene kohting oli tuhamägedel. Jalutasime suvel, eriti palava ilmaga oma 3-4 kilomeetrit maha, selleks, et Tema saaks mulle kaunist kohta näidata. Mõlemad kõrvuni armunud. Siis ei olnud meil kummalgi veel õrna aimugi, et täna, pea aasta pärast tuleme me siia tagasi, koos. Siiani kõrvuni armunud! Nii ma mõtlesingi siis, et tõesti, meie esimene kohting oli siis selline. Kahju on ainult sellest, et täna ei saanud mäe otsa ronida. Tõke oli ette pandud. Mõtlesime, et ei hakka siis seekord "seadust rikkuma". Vaatame siis, lähme võibolla  kuu pärast tagasi kui see aeg siia satume. Ehk on siis ka ilmad paremad.

Nii me siis sõitsime täna kokku oma 18 km maha. Ja nüüd on aeg jäätisega maiustama hakata. Saabus. Mis siis, et kell on pool 9 ja mul on üsna jahe ja sisse arvestades need pirukad ja saiakesed mis ma täna küpsetasin. Viineripirukad, shokolaadi saiakesed ja moosi omad mis veidi nässu läksid aga mis ikkagi maitse poolest täitsa tibens tobens olid.

Aga nüüs siis head maiustamist mulle!

Kotletid

 Mõtlesime hommikul, et lähme tiirutame veidi ratastega. Tuli välja, et tiirutasime pea, et terve päeva. Noh, mina küll vähem. Hommikul 10 aeg tegime pika tiiru Lasnamäe majade vahel, tsekkasime selle pargi ära. Tead küll, seal Linnaosa valitsuse maja taga. Ja pika tiiruga tagasi. Kodus veel nii 3h lõime aega surnuks ja siis uuesti sadula otsa ja kes tööle, kes jõusaali. Ja siis muidugi väsinuna koju veel tagasi. Mis see võis tulla, 30km äkki? Kallis mõõtis välja, et 42 tuli tal kokku aga kuna ma veidi vähem väntasin, siis mul ka neid kilomeetreid vähem. Aga mõnus oli ikkagi. Eilsest väntamisest pepu kondid valusad. On sellised üldse olemas? Peaks nagu olema. Igatahes peps oleks tahtnud juba puhkust. :D Õhtul kallis suutis veel mulle end otsa keerata ja tegi väikse uperkuudi. Eih, kõik jäid terveks. Mõlemad said paar kriimu ainult. Kallis ja ratas siis.

Just natuke tagasi keerasin pliidi kinni. Valmisid hakklihakotletid mis tulid seekord üllatavalt imehead. Lihtsamast lihtsamad kotletid. Hakkliha ja muna ja lihamaitseainet ja soola. NamNam. Aga otsustasime, et täna enam ei söö. Mis siis, et kokkamise ajal jõudsin nii oma 5 kotletikest nahka pista. Mis üle jäi, see jääb siis homseks.

Kallis siis homme tööle. Esimene tööpäev. Uhke värk! Aga no see aeg läheb ju nii ruttu viimaselajal, et varsti on juba kuu käidud ja siis kaks ja millalgi juba jälle tagasi kooli. Hurraa.

Uni tikub silma.

Jalgpall

Umh. Hüppan kohe teemasse. Ei oska alustada kuidagi. Täna.

Eile, saime kallile siis ratta. Ilus selline. Mugav ka. Täna ristisime selle kohe suure 30km tiiruga ära. Mõnus. Vahepeal peatusime mugavas kinos ja sugulaste pool söögilaua taga. Kino oli hea aga olen paremaid filme näinud. :P 22 Jump Street. Ütleme nii, et täitsa tavaline Ameerika komöödia oma sisuga. Zanr on küll öeldud muuhulgas kriminull aga no krimi oli seal küll täitsa null.

Kuna ilm oli tuuline ja suhteliselt jahe suve kohta (või on veel kalendri järgi kevad? issand ma ei teagi) siis oli pääris külm vändata. Hiljem vastu tuult tagasi ka. Pekki sai vist kah topelt sellevõrra põletatud. Loodame. Aga noh, kinos sai ka hunnik komme ära söödud, nii et nüüd ei teagi palju seda pekki kulus. Plus veel pärast võileivatorti (mida üle väääga pika aja pole söönud) ja kooki ja kringlit ja oeh.. Eriti tore oli selle juures see kuidas jututeemad läksid kuidagi sujuvalt vetsu peale ja sealt edasi kakile. Ära parem küsi kuidas. Õnneks oli see peale sööki. Aga vähemalt oli kõigil lõbus. Seega võib päeva korda läinuks lugeda. Ei, mitte sp, et sellistel teemadel rääkisime sugulaste pool vaid üleüldse.

Eile nägin bussis kodu poole sõites noort poissi, kes kuulas (ilmselt) Eminemi ehk seda samust räppi telfonist ja kõlarid olid ikka väga põhjas. Poiss ise võis olla nii 12-13 ja tal endal oli nii rahulolev nägu peas. Naljakas. Muide, ta polnud üldse sellise kõva mehe moodi. Noh, tead küll, selline "JOU JOU, WATZ UP". Räpipede või midagi sellist. Loodan, et riivanud selle viimasega kedagi.

Aga ilus sõnum on veel see, et kallis on nüüd siin. Lõpuks! Nagu päriseks, päris minu oma. Päris siin kohe minu kõrval. Praegu ka. Alati olemas kui vaja. Iga hetk saab minna musi küsima või musi andma. Heh. :P


P.S jalka käib. Uruguai juhib 1-0.

täitsa niisama

Oh Helsingi, mu Helsingi. See ajutine aasta mis kujunes 6ks aastaks on nüüd läbi. Soome jääb nüüd seljataha. Õppisin sealt nii mõndagi ja panin paljugi kõrva taha. Ei, tore oli aga tagasi ilmselt seda aega ei tahaks siiski. Ei kahetse, et läksime aga praegu ei näe küll end sinna tagasi minemas tulevikus. Noh, nagu on siin Eestimaal ju kombeks. Järgmisena võiks Inglismaa, Londoni ära seigelda, kui üldse kuskile minna.
 Aga enne kui üldse kuskile lähme siis pesitseme järgmised 2 aastat kindlasti veel siin. Eile siis regasin ka end Tallinnlaseks. Woohoo. Ma saan ka nüüd tasuta sõita. Peangi end täna veel ümber registreerima, et ikka kindlasti saaksin.

Hetkel tööl. Istun, kalastan. Rahvast ei liigu, kõik magavad aga mina ei maga, sest mina olen tööl. Nutune ilm on kah. Nagu ilmajaam lubas, siis see kuu on vahelduv ilm. Nädal ilusat, nädal vihma või midagi sinna kanti. Suht nii on olnud kah. Kuidas me siis homme kallile ratast lähme nii ostma kui vihma lendab? Oeh.

Eila sai veel kooki küpsetatud sugulasega. Seekord ei tulnud nii head kui eelmine kord. Rullbiskviidid siis. Anna-Liisa või on ta Anna Liisa ma ei teagi, paneb nii palju suhkrut alati. Retsept on tal liiga magus. 2dl asemel võib rahulikult 1dl panna. Ikka tuleb hea.
 Peale seda otsustasin, et väntan suurema ringiga koju tagasi kui oleks võinud. Pea et 12km või sinna kanti sõitsin läbi. 11,10 km just vaatasin. Mõned päevad tagasi tegin veel suurema tiiru ja panin veel oma sports trackeri nutikast tööle aga no just natuke enne koju jõudmist otsustas mu telefonike restarti teha ja kogu mu teekond kaloraasiga kadus. Ma ei vaadanud ka vahepeal palju sõidetud oli -.-

Naljakas kui soomlased, teismelised tulevad siia poodi meile ja siison nii õnnelikud ja naeravad kui lahedad jalanõud meil on samal ajal kui enamus vaatab neid vägagi põlastava pilguga. Just käisid ka kaks tüdrukut ja üks ostis Miki ja Minni papud ja oli õnnelik. Lahe.

Rakverest

Nooh, ja jälle tagasi Tallinna poole. See nädalavahetuseke möödus siis Rakveres. Ära sa märgi. Käisime naiste ja meestega pika tänava laadal. Raha kulutamas. Oi jeesus mulle ei saa raha kätte anda, kui mul poleks natukenegi säästmise mõõdukust siis ei läheks kaua kui raha otsas. Õnneks mul seda on. Vist. Kallis küll ütleb, et ma ei oska raha hoida vms aga no kammoon, ma olen naine eksole.

Aga tegelikult ma ju säästsin ka. Seeliku pealt sain alla lausa 5 ööri ja spordisärgist, mis polnud küll laadalt, sain omajagu alla ja suitsusingist sain kah alla ja puha. Singi müüja oli nii tore. Ma langesid kergelt tema müügi oskuse ohvriks. Aga no mis sa teed kui andis odavamalt ja 3 hapukurki kah veel kaubapeale, mis kohe sööjatele läksid. Ja muide, see oli veel kõige parem kurk üldse mis laadal pakuti nendest mis maitsesime.

Ohh pagan, Tallinn paistab. Peab vist siinkohal jälle katki jätma ja kodus edasi kirjutama.

Nonii, kodus, jätkan. Millegipärast oli mul bussis parem inspiratsioon kui siin arvuti ees istudes. Istun juba mõningad minutid jutti ja mõtlen mida kirjutada.

Laadalt sain seda head patsijuustu ka. Niii hea. Igatahes läks palju aga sain häid asju. Muidu oli ka mõnsa nädalavahetus. :) 

Ma mõtlesin, et jätan oma kaks kohupiima-rosina saiakesed hommikuks aga no ma ei raatsinud. Leidsin, et reedest jäi kappi hunnik kanamune ja pannkoogijahu on ka niiet nälga ei jää. Jäätist lähen ostan ka homme. Mul oli mega isu bussis enne. Mõtlesin, et ostan õhtuks topsi jäätist ja pugin selle ära ja vaatan Castle't. Aga mul on magusa piir (ärme viimaseid saiakesi sisse arvesta) täis juba, seega jäi ära. Homme hommikul lähen poodi ja võib olla ka turule ja hangin värsket kraami.

Omnomnom!

Aga mis kõige parem, 4 päevakest veel ja ei pea enam ootama iga nädal jälle uut nädalavahetust. Kallis tuleb ja jääb! Ahh kui heaaa. Ja ei ole palju jäänud kui juba saame tähistada meie esimest aastat esimese armumise päevast! Nunnu. :)

Ylioppilas 2014!

See on nüüd siis ametlik. Ametlikult õnnelik gümnaasiumi lõpetaja! Tunnistus käes ja valge müts peas. Edukalt läbitud need kolm aastat. Kui täpsem olla siis kaks ja pool aga ametlikult põdetud 3. Viimased kuud oligi ainult ju selline närvide kulutamine, et kas ikka saan läbi või ikka ei saa läbi. Aga ei, läbi see nüüd on! Jeee

Tseremoonia ise oli ka täitsa tibens tobens. Läks küll veidike aega nii umbes 151'le üliõpilasele (nii nad nimetavad meid sealpool lahte) müts pähe panna aga see eest tore ikkagi.
See tunne kui su nimi öeldakse direktori poolt ja siis sa tõused sealt pingilt, käed higised ja jalad all võbisevad ja sammud kergelt lavale nagu see oleks igapäevane traditsioon. Ei tegelikult ei olnudki nii õudne. Aga kuidas ma saan üksi olla rahulik kui teised kõik kõrval pablavad, ma tahan kaa!

Kõige mõnusam hetk kogu üritusest oli ilmselt see, kui kõik korraga panid mütsid pähe. Nii nummii. Alles see hetk ma tundsin, et midagi on teistmoodi. Enne nagu polnudki erilist tunnet, et nüüd kool läbi oleks või midagi sellist. Ainult oligi see lavale astumise ärevus. Muidu jah, tore üritus. 

Üks elu etapp nüüd jälle edukalt läbitud ja sammun edasi järgmise poole! Aeg läheb faking ruttu ju.

Muidu oli ka tore nädalavahetuseke. Oma kõige kallimate inimestega. :) Sai jälle peallinnast hetkeks välja. Teise pealinna. Jaa oomaigaad suushii. Mu armas ja kallis sushi buffetike. Jään sind igatsema! 

P.s Mõtlesin, et teen blogi avalikuks aga ma ei tea kah.. ma olen siiski vist liiga isekas, et seda maalilist ja üli hästi kirjutatud blogi kellegagi jagada.