Selg.

Öeldakse, et killud toovad õnne. Noh, meil peaks nüüd seda õnne kuhjaga jätkuma. Mõned päevad tagasi suutis kallis kogemata ühe taldriku ära lõhkuda ja minul läks nõudepesuga klaas kildudeks. Tõmbasin ühe teisest välja ja alumine kolksatas katki. Oh ei.

Õnne peaks küll olema aga minu selg küll õnnelik ei ole. Eelmistest seljavaludest sain ilusti lahti aga nüüd on järgmine, veel hullem. Ma ei ole sellest ennem rääkinud, aga

Peale diski jama hakkasid kerged lihasevalud selgroo kõrval alaseljas. Arst, kiropraktik, võttis mult kerge vaevaga kuid vaevanud seljavalud ära nagu niuhti. Esimese korraga. Mees, kes tegi imet. Aga see sama arst ütles mulle, et need valud on tavalised, lähevad üle. No nii ma siis ootasin, et üle läheksid. Kergelt valutasid, oli selline väsimus tunne, kord vähem, kord rohkem, sõltus päevast.
  Nüüdseks umbes 5 päeva tagasi käisime kalliga jõusaalis, kus oma tavapäraseid kükke tegin ja umbes 20nda juures olin, käis sealt samast alaseljast väga hull valu läbi ja sinna ma jäin. Oigama. See oli jube valus. Sinna lõpes ka mu tolle päevane jõusaalis käik. Õhtul aga asi läks veel hullemaks. Mu valud olid peaaegu et väljakannatamatud. Mõtlesin veel, et äkki kutsun ikka kiirabi ka aga ei, las ta jääda.
  Järgmisel päeval sain veel kuidagi olla aga siis helistasin tagasi sellele samale kiropraktikule, kelle juures viimati kuu tagasi käisin. Samal päeval sain õnneks juba aja ja käisin ära. Mudis natukene ja lõdvestas seda paganama valusat lihast ja juba oligi parem. Leppisime kokku, et helistan täna, kolmapäeval uuesti ja räägin kuidas on. Üleeile ja eile oli kõik juba väga lootust andev kuni eilse õhtuni. Siis lõi jälle valutama. Täna on valutanud ikka ka korralikult. Nii ma siis vedelengi päevad läbi voodis. Õnneks on nüüd olnud 4 vaba päeva järjest või midagi sinna kanti. Homme pean aga tööle minema aga ma ei kujuta ettegi kuidas ma hakkama saan kui ma isegi voodist korralikult püsti ei saa. Ainult paremal küljel pean end kuidagi veeretama. Kummardada ei saa, allapoole toetuda kuskile ei saa. Ainult põlvist alla lastes. Öelge siis nüüd mulle, mis mul viga on.. Homseks sain õnneks perearstile aja. Tööle lähen hiljem ja loodan, et saan ka äkki kohe vereproovi andmas käia või mujal. Saaks kiiremini teada mis mind vaevab ehk. Kiropraktik arvas, et suure tõonäosusega on see lihas, mis on krampi tõmmanud aga ei teagi enam. Täitsa võimalik. Vaatame. Jälgime.

Jube palav on ka väljas. Aga ma ei nurise, vähemalt ei saja ja ole kole ilm :) Ülemusega sain ka räägitud. Olen ära teeninud 15 päeva puhkust mille ma enne augusti lõppu saan ja siis täitsa lõpus tulen ära oma toredate kolleegide juurest. Kurb tegelikult.
 Peangi ülemusele nüüd kirja saatma. Ametlikult. Aga ma ju ei oska kirjutada seda. -.- Öeldi, et vabas vormis aga see just kõige hullem ongi. Mina, see ja see, soovin ametlikult lahkuda töölt sellel ja sellel kuupäeval? Südamlikud tervitused, Maasikas. Näh. Nii lühike jääb ju siis. Ma kohe üldse ei oska ühe lauselisi kirju saata. Töö juures peab ka vahest ja siis pidevalt on see tunne, et tahaks midagi mitte vajalikku või ülemäärast juurde lisada aga no pole ju mõtet. Nii igav on neid ühe lauselisi kirju lugeda ju.?