17.aprill

I'm aliveeee. Mul lihtsalt ei olnud mahti ja tuju midagi kirja panna vahepeal.

Opist on möödas nüüd omajagu aega. See kulges edukalt ja paranesin ruttu. Opist lähemalt ehk hiljem.

4.aprill algas mu keemiaravi. Tahtsin sellest pikemalt lobiseda. Minu õnneks on mu pahalane aeglaselt arenev ning kõik silmaga nähtav jama sai opi käigus eemaldatud. See tähendab minu jaoks pool võitu. Minu usk ikkagi on, et keemia on hetkel rohkem nagu igaksjuhuks, et organismi ei jääks midagi sisse ja kõige väiksemadki pahalased saavad välja aetud.
Minu õnnetuseks see pahalaste vorm ei allu nii hästi keemiale kui tahaks aga ma ei lase sel end heidutada, küll nad jalga lasevad.

Keemiapäeval oli tuju hea. Võtsin emme kaasa ja läksime PERHi kohale kella 9ks. Tobe oli see, et mingit infot väga ei jagatud. Esimesena pidin andma vereproovid. Siis kaaluti ja mõõdeti pikkus (nende mõõtmise järgi olen ma oma pikkusest kaotanud poolteist cm, hah) ning jäin palati voodisse ootele. Ootasin tund, kaks, ei toimunud midagi. Lõpuks tuli arst ja rääkisime pikalt, mis, kes, kus ja kuidas. Esimene informatiivne vestlus PERHi arstidega. Siiamaani pidi nagu tangidega vastuseid välja kiskuma arstidelt.
Peale jutuajamist pandi siis mind lõpuks tilkuma. See ei ole valus protseduur. Minul tekitas ebamugavust käsi, kus oli kanüül. Kuna kanüül pandi käelabale siis tundsin kogu tilkumise aja kuidas mööda veeni, kuni õlani see keemia kulgeb. Selline ebamugav, kergelt valulik tunne. Nagu oleks käe ära maganud. Kella 4ks olin valmis, valmis koju minema.

Esimesed kaks päeva mõtlesin, et mis kõrvalmõjudest te räägite. Kolmandal päeval sain aru mis kõrvalmõjudest räägitakse. Tekkisid gripi sarnased sümptomid-lihas ja luuvalu, kerge köha ja iiveldus. Need kestsid umbes 3 päeva. Peale seda oli enesetunne endine.
Eile hommikul jõudis siis kätte see hetk, kus juuksed hakkasid ka ära tulema. Täna juba tuleb suuremates kogustes ja praktiliselt koguaeg. Kannan hobusesabas juukseid, et igalpool lahtiseid karvu ei vedeleks. Ostsin ka oma esimese paruka. Oi juudas, kui kallid on korralikud parukad. Ei olnud mul välja käia 300€. Läksin Balta turule ja sain sealt, mitteniivägakvaliteetse 36 euroga. Millal ma täitsa kiilaks ajan end, ei tea. Mõnes mõttes on nagu ka hasart välja tõmmata neid juukseid. Aga eks ma üritan seda kiilanemist võimalikult kaua edasi lükata.

Pühapäev, 03.03.2019

Kohal. Hotellis. Aga see pole meeldiv hotell, koht kuhu tahaks tagasi tulla. Aga siin ma olen ja kurat seda teab miks ma siia jõudnud olen. Mis ma valesti teinud olen.
Eile õhtul oli tuju hea, sest tegelikult on kõik hästi. Haiglasse tulin samuti hea tujuga, tegelikult ju natuke nagu põnev ka, et mis mind ees ootab. Kui aga käisin oma arstiga rääkimas siis jõudis korraga jälle reaalsus tagasi. Tegelt ka, ma olen nüüd siin. Ja homme on opp. Homme hommikupoolikul millalgist.
Arst võttis veel paar allkirja, et olen nõus mis minuga tehakse. Kokkulepe on hetkel järgmine: lõikavad lahti ja olenevalt sellele mis sealt vastu vaatab siis teevad otsuse. Variant 1: siirdeid pole palju juurde tekkinud. Võetakse kiirbiopsia ja selle järgi otsustatakse kas tuleb kardinaalne lõikus (emakas ja munasarjad) või mitte. Variant 2: siirded on kõhus laiali, lõigatakse kohe kõik välja ilma kahtlustamata.
Noh, mis see parem ja halvem variant on, ma ei teagi. Parim on see, et vasak munasari ja emakas jäävad alles ja paranen täielikult peale ravi. Halvim on teadagi mis aga sellele ma ei mõtle, ma ei kavatsegi kuskile siit ilmast lahkuda, nii hea on elu! Hoidke alt, siit ma tulen, tervemana kui kunagi varem!

Haiglasse pidin tulema kella 10ks. Kohal olime emaga 10minutit varem ja hakkasime esialgu ootama, et saaks end sisse kirjutada. Lõpuks jõudsin osakonda umbes pool 11. Siin ootasime veel veidi (tüüpiline ootamine haiglates) kuniks palatisse sai. Vahepeal võeti vereproov ja rääkisin raviarstiga. Lasin veel kallil tuua mõned hügieenitarbed mida alguses arvasin, et vaja ei lähe. Täna pean hakkama veel seda õudsat jooki jooma mis soole tühjaks teeb, fuhh. Selleni on mul veel 45min aega õnneks. Heh.
Lisaks sain teada, et õhtul tullakse tehakse kõhtu süst, trombide vastu. Saan ka kaks tabletti, rahustit, ühe õhtul ja teise hommikul. Täna rohkem väga juhtuma ei hakkagi vist. Homme siis hakkab trall pihta.
Oeh, tegelt on raske küll. Aga kõik läheb kõige paremini. Arstid on proffessionaalid ja annavad endast kõik. Mina olen terve! Ma olen vähist vaba!

Vahepealne aeg möödus rahulikult. Käisin tööl, lõpetasin kooli, elasin vaikselt oma elu. Täna olen siis viimast päeva koos kõikide oma elunditega. Nii kummaline on mõelda, et see ei jää nii. Üldse on see elu kummaline.

Ma rääkisin just juttu oma palatikaaslastega. Meid on siin kokku kolm. Oleme intensiivis. Ka neil on samasorti probleemid ja neid ootab samuti homme ees lõikus. Seega, ma ei ole üksi. :)

Kõik saab korda! Kõik on hästi! Ma olen terve! Muud võimalust lihtsalt pole. Ma ei lepi halvemaga.

Homme kirjutame jälle! 

Ei oskagi kohe midagi kosta

Onkogünekoloogil ei olnud mulle väga palju muud öelda, kui et jah, parem munasari välja ja teeme edasised uuringud, et teada saada mis iseloomuga ollus munasarjas sees on. Järgmiseks päevaks oli saatekiri sondi neelamiseks. Mõni nimetab seda mõõganeelamiseks, mida ta suht on ka. Ega meeldiv protseduur see pole. Magu on puhas, huhh, positiivne.
Sealt edasi järgmine päev kolonoskoopia. Kolonoskoopia tarbeks pidin jooma kõhulahtistit 4 liitrit. Õeh kui rõve see oli aga noh, pigem niipidi kui et klistiiri hakkavad tegema. Kolonoskoopia jäi aga pooleli minu puhul, sest see oli kõige hirmsam valu mida ma kogenud olen siiani. Ma röökisin nutta valust. Mõned päevad oli veel kõht imelik aga siis läks üle.
Lisaks veel kompuutertomograafia. Sellega ei olnud hullu. Olen selles masinas varem ka käinud ja teadsin mis ees ootab.
Konsiilium ootas ees 20. veebruaril. Selleks ajaks olin juba rahunenud, elanud vaikselt oma elu edasi. Endiselt mitte mingeid sümptomeid. Sisetunne ütles, et pole midagi hullu, piirdub ainult tsüstiga. Sisetunne valetas mulle ja see mida konsiiliumis mulle esialgseks diagnoosiks pandi poleks keegi uskunud ega oodanud. 99% tõenäosusega kolmanda staadiumi munasarjavähk. Siirded vaagna lümfides ja kõhurasvikus. Vot see oli alles põmakas.
Nüüd oli ainult oodata lõikuse aega.

Segased lood

Eelmisel korral günekoloogil käies sain teada, et tulemas on operatsioon. Tsüst on liiga suur, et see lihtsalt ravimitega ära kaoks. Güne ei osanud aga öelda kas lahtine lõikus või laporoskoopia. Sel hetkel veel lootsin, et ehk ei midagi hullu siiski. Lahtist lõikust ei tahaks.
Mul oli sama päev tööpäev. Kui ma kabinetis suutsin end tagasi hoida ja mitte nutma hakata peale uudiste kuulmist siis autos ma enam ei suutnud. Helistasin emale ja kallile. Rääkisin ka neile, et asi on veidi hullem kui arvasin. Vasakule hakkaks nagu ka miskit tekkima ja opile minek on üsna kindel, ilmselt jään paremast munasarjast täiesti ilma. Aga jah, kõigepealt onkogünekoloogile. Viimasele sain aga alles jälle nädal hiljem aja ja nüüd tekkis taas nõme ootamise aeg. Samal õhtul oli šokk ja pinge õhus. Nutsime kõik. Hää küll, tuleme sellest välja. Kõik saab korda.

Vahepeal oli ka vaja eksamiks õppida aga selleks tuju täiesti null. Iga päev lükkasin seda kõike edasi. Ma ei tahtnud, ma ei viitsinud, ma ei jaksanud.
Nüüd juba tahtsin lähedastele ka rääkida. Kalli pere sai teada ja minu lähedasemad.

Oeh.. Nii raske oli. Aga mitte keegi ei osanud arvata, et see läheb veel raskemaks.

Mitte mingisuguseid sümptomeid

22.jaanuar 2019, selleks ajaks oli menses hiljaks jäänud 7 päeva. Samal päeval läksin ma ka günekoloogile. Rasedustesti tegin enne seda paar korda, need olid negatiivsed. Günele läksin igaks juhuks, kontrolli, et kas meditsiiniliselt on kõik ikka korras.
Rääkisin oma loo ära, septembrist 2018 tulin maha Nuvaringilt, alustasin Daysy kasutamisega. Daysy on siis viljakusmonitor, google aitab. Peale seda oli menses korrapärane kuni selleni, et eelmine tsükkel oli 25 päeva, minu norm on olnud 27-28 päeva üldiselt. Ja 22.jaanuari seisuga oli siis juba miskine 35. päev kui ma õigesti mäletan. Ma piisavalt laisk, et hetkel arvutada või äpist vaadata mitmes päev oli. Hihi.
Niisiis güne vastuvõtul vaatas ta mind ultraheliga. Pikk vaikus kuniks küsisin, et mis sealt siis näha on. Arst jäi tol hetkel rahulikuks ja sõnas, rase te ei ole aga siin on üks suur tsüst. Sellest hetkest alates algas mu elus uus peatükk, ma olen kahtlaselt ohtlikult haige.
Pidin nädala pärast uuesti samasse kliinikusse minema, teise, vanema günekoloogi juurde, kes siis vaatas uuesti ultraheliga. Diagnoos endiselt sama. Paremas munasarjas tsüst ja lisaks miskit kahtlast veel tsüsti sees. Tsüsti diameeter 7x9cm. Vasakus tundus ka olevat midagi tekkimas.
Järgmiseks sain jällegi nädal hilisemaks aja PERHI, onkogünekoloogile.

Moi

Hei!

Või peaks pigem ütlema Ei! Ahh, liiga diip.
Ühesõnaga ma tunnen, et pean jälle kirjutama. Ma ei taha teha uut blogi, seega jätkan siia. Kui palju ma kirjutan, who knows.
Life update:
-Tibu kalliga saab koos 6 ilusat aastat.
Vahepeal jõudsin uuesti kooli minna ja uue -ameti õppida. Eksam sooritatud edukalt. Reedel lõpetamine. Siis olen ametlikult paberitega 4nda taseme loomaarsti abiline. Hurraa! Töötan ka kliinikus alates oktoobrist 2018.

Ja nüüd siis selle juurde, miks ma siin tagasi olen. Pean end välja saama kuidagi. Proovin kirjutamisega. Kell on 11 õhtul, peaksin magama, homme tööle aga ma ei tea, kui ma nüüd ei kirjuta siis lükkan jälle edasi. Ma teen täna lühidalt.
Panen sellele asjale pealkirjaks "Minu võitlus vähiga". Või ei, liiga morbiidne, "Minu nõme etapp". Ei. Minu.. Minu lugu. Jah, minu lugu. Lihtsalt minu lugu. Kes tahab teada, see loeb, et ei saa kohe pealkirjast välja lugeda. Muhaha. Ok, ma väsisin ära. Honn

Head uut!

Nii. Uuel aastal uue hooga!

Hurraa ma ei olegi enam haige. Seljaga. Niipaju terve, et isegi jõukas hakkasime käima uuesti. Aa, ei ole uue aasta lubadus. Ma lubasin ainult seda, et ma ei luba midagi. Nagu igal aastal. Aga peale Tartust tagasi tulekut ei olnud pikalt käinud ja peamiselt just minu haiguse tõttu.

Lugesin siin paari postitust ees pool ja olin pannud kirja, et Beti on 5 kuud ja päevad peale. Aeg läheb nagu niuhti. Nüüd juba 9 kuud ja nädalad peale. Ta meil tark kutsa aga krutskeid täis. Õnneks hoiab end hästi üldiselt üleval. Viimati leidsin ära näritud kätekreemi totsiku ja kõrval oleva okse voodist. Pidi ikka väga igav olema, et kätekreemi lutsutama hakkas. Lõpp hea kõik hea. Pilte on ka.

Panin ka paar joonistuse pilti. Viimased kõige paremini välja kukkunud. Laste pilt on tellimustöö. Tellija oli ka väga rahul. Jee.

Siis on üks vaade Jägala Joale. Pilt siis. Seisuga 8.jaanuar 2017. Ilus oli. Veetsime aega.

Sel vahetusel sai kinos käidud kalli emmega. La la land California vms. Üsna mõnus film. Omapärane. Ei olnud tüüpiline Hollywood ehk aimatava sisu ja lõpuga. Ei ole ammu ka ühtegi muusikalist filmi näinud ega ka vist tehtud. Pole vähemalt kuulnud küll. Jah, soovitan seda filmi küll.

Mis veel.? Tööle läksin ka. Ajutisele kohale. Aga ega ma ei tea kah mis järgmisena või kuhu. Lasen elul kanda. Vaatame kuhu ta mu triivib.

Nii. Aitab küll. Tsau!