Ei oskagi kohe midagi kosta

Onkogünekoloogil ei olnud mulle väga palju muud öelda, kui et jah, parem munasari välja ja teeme edasised uuringud, et teada saada mis iseloomuga ollus munasarjas sees on. Järgmiseks päevaks oli saatekiri sondi neelamiseks. Mõni nimetab seda mõõganeelamiseks, mida ta suht on ka. Ega meeldiv protseduur see pole. Magu on puhas, huhh, positiivne.
Sealt edasi järgmine päev kolonoskoopia. Kolonoskoopia tarbeks pidin jooma kõhulahtistit 4 liitrit. Õeh kui rõve see oli aga noh, pigem niipidi kui et klistiiri hakkavad tegema. Kolonoskoopia jäi aga pooleli minu puhul, sest see oli kõige hirmsam valu mida ma kogenud olen siiani. Ma röökisin nutta valust. Mõned päevad oli veel kõht imelik aga siis läks üle.
Lisaks veel kompuutertomograafia. Sellega ei olnud hullu. Olen selles masinas varem ka käinud ja teadsin mis ees ootab.
Konsiilium ootas ees 20. veebruaril. Selleks ajaks olin juba rahunenud, elanud vaikselt oma elu edasi. Endiselt mitte mingeid sümptomeid. Sisetunne ütles, et pole midagi hullu, piirdub ainult tsüstiga. Sisetunne valetas mulle ja see mida konsiiliumis mulle esialgseks diagnoosiks pandi poleks keegi uskunud ega oodanud. 99% tõenäosusega kolmanda staadiumi munasarjavähk. Siirded vaagna lümfides ja kõhurasvikus. Vot see oli alles põmakas.
Nüüd oli ainult oodata lõikuse aega.