3/03/2019

Pühapäev, 03.03.2019

Kohal. Hotellis. Aga see pole meeldiv hotell, koht kuhu tahaks tagasi tulla. Aga siin ma olen ja kurat seda teab miks ma siia jõudnud olen. Mis ma valesti teinud olen.
Eile õhtul oli tuju hea, sest tegelikult on kõik hästi. Haiglasse tulin samuti hea tujuga, tegelikult ju natuke nagu põnev ka, et mis mind ees ootab. Kui aga käisin oma arstiga rääkimas siis jõudis korraga jälle reaalsus tagasi. Tegelt ka, ma olen nüüd siin. Ja homme on opp. Homme hommikupoolikul millalgist.
Arst võttis veel paar allkirja, et olen nõus mis minuga tehakse. Kokkulepe on hetkel järgmine: lõikavad lahti ja olenevalt sellele mis sealt vastu vaatab siis teevad otsuse. Variant 1: siirdeid pole palju juurde tekkinud. Võetakse kiirbiopsia ja selle järgi otsustatakse kas tuleb kardinaalne lõikus (emakas ja munasarjad) või mitte. Variant 2: siirded on kõhus laiali, lõigatakse kohe kõik välja ilma kahtlustamata.
Noh, mis see parem ja halvem variant on, ma ei teagi. Parim on see, et vasak munasari ja emakas jäävad alles ja paranen täielikult peale ravi. Halvim on teadagi mis aga sellele ma ei mõtle, ma ei kavatsegi kuskile siit ilmast lahkuda, nii hea on elu! Hoidke alt, siit ma tulen, tervemana kui kunagi varem!
Haiglasse pidin tulema kella 10ks. Kohal olime emaga 10minutit varem ja hakkasime esialgu ootama, et saaks end sisse kirjutada. Lõpuks jõudsin osakonda umbes pool 11. Siin ootasime veel veidi (tüüpiline ootamine haiglates) kuniks palatisse sai. Vahepeal võeti vereproov ja rääkisin raviarstiga. Lasin veel kallil tuua mõned hügieenitarbed mida alguses arvasin, et vaja ei lähe. Täna pean hakkama veel seda õudsat jooki jooma mis soole tühjaks teeb, fuhh. Selleni on mul veel 45min aega õnneks. Heh.
Lisaks sain teada, et õhtul tullakse tehakse kõhtu süst, trombide vastu. Saan ka kaks tabletti, rahustit, ühe õhtul ja teise hommikul. Täna rohkem väga juhtuma ei hakkagi vist. Homme siis hakkab trall pihta.
Oeh, tegelt on raske küll. Aga kõik läheb kõige paremini. Arstid on proffessionaalid ja annavad endast kõik. Mina olen terve! Ma olen vähist vaba!
Vahepealne aeg möödus rahulikult. Käisin tööl, lõpetasin kooli, elasin vaikselt oma elu. Täna olen siis viimast päeva koos kõikide oma elunditega. Nii kummaline on mõelda, et see ei jää nii. Üldse on see elu kummaline.
Ma rääkisin just juttu oma palatikaaslastega. Meid on siin kokku kolm. Oleme intensiivis. Ka neil on samasorti probleemid ja neid ootab samuti homme ees lõikus. Seega, ma ei ole üksi. :)
Kõik saab korda! Kõik on hästi! Ma olen terve! Muud võimalust lihtsalt pole. Ma ei lepi halvemaga.

Homme kirjutame jälle! 

Ei oskagi kohe midagi kosta

Onkogünekoloogil ei olnud mulle väga palju muud öelda, kui et jah, parem munasari välja ja teeme edasised uuringud, et teada saada mis iseloomuga ollus munasarjas sees on. Järgmiseks päevaks oli saatekiri sondi neelamiseks. Mõni nimetab seda mõõganeelamiseks, mida ta suht on ka. Ega meeldiv protseduur see pole. Magu on puhas, huhh, positiivne.
Sealt edasi järgmine päev kolonoskoopia. Kolonoskoopia tarbeks pidin jooma kõhulahtistit 4 liitrit. Õeh kui rõve see oli aga noh, pigem niipidi kui et klistiiri hakkavad tegema. Kolonoskoopia jäi aga pooleli minu puhul, sest see oli kõige hirmsam valu mida ma kogenud olen siiani. Ma röökisin nutta valust. Mõned päevad oli veel kõht imelik aga siis läks üle.
Lisaks veel kompuutertomograafia. Sellega ei olnud hullu. Olen selles masinas varem ka käinud ja teadsin mis ees ootab.
Konsiilium ootas ees 20. veebruaril. Selleks ajaks olin juba rahunenud, elanud vaikselt oma elu edasi. Endiselt mitte mingeid sümptomeid. Sisetunne ütles, et pole midagi hullu, piirdub ainult tsüstiga. Sisetunne valetas mulle ja see mida konsiiliumis mulle esialgseks diagnoosiks pandi poleks keegi uskunud ega oodanud. 99% tõenäosusega kolmanda staadiumi munasarjavähk. Siirded vaagna lümfides ja kõhurasvikus. Vot see oli alles põmakas.
Nüüd oli ainult oodata lõikuse aega.