Eelmisel korral günekoloogil käies sain teada, et tulemas on operatsioon. Tsüst on liiga suur, et see lihtsalt ravimitega ära kaoks. Güne ei osanud aga öelda kas lahtine lõikus või laporoskoopia. Sel hetkel veel lootsin, et ehk ei midagi hullu siiski. Lahtist lõikust ei tahaks.
Mul oli sama päev tööpäev. Kui ma kabinetis suutsin end tagasi hoida ja mitte nutma hakata peale uudiste kuulmist siis autos ma enam ei suutnud. Helistasin emale ja kallile. Rääkisin ka neile, et asi on veidi hullem kui arvasin. Vasakule hakkaks nagu ka miskit tekkima ja opile minek on üsna kindel, ilmselt jään paremast munasarjast täiesti ilma. Aga jah, kõigepealt onkogünekoloogile. Viimasele sain aga alles jälle nädal hiljem aja ja nüüd tekkis taas nõme ootamise aeg. Samal õhtul oli šokk ja pinge õhus. Nutsime kõik. Hää küll, tuleme sellest välja. Kõik saab korda.
Vahepeal oli ka vaja eksamiks õppida aga selleks tuju täiesti null. Iga päev lükkasin seda kõike edasi. Ma ei tahtnud, ma ei viitsinud, ma ei jaksanud.
Nüüd juba tahtsin lähedastele ka rääkida. Kalli pere sai teada ja minu lähedasemad.
Oeh.. Nii raske oli. Aga mitte keegi ei osanud arvata, et see läheb veel raskemaks.
