Lõbus bussijuht.

Näätsa siis. Jälle nii kiire olnud (loe. tegelikult ma pole lihtsalt viitsinud midagi kirja panna) et pikk vahe kribamisel sees. Siin ma nüüd olen, valmis teile oma elu lahkama. Ma ei teagi kas peaks kirjutama teie vormis, sina vormis või hoopis mingis kolmandas vormis. Mõtlen, et kas üle eelmine lause oleks pidanud olema "..valmis teile/sulle/.. oma elu lahkama". Jube raske lahti seletada. Ääh, vahet suurt polegi. Iga postitus ikka erinev(alt).

Meie Tartu buss peaks varsti ette sõitma. Nagu tavaks juba saanud siis satun kirjutama alati kuskile teel olles. Viimased, mis viimased, peaaegu, et kõik nädalavahetused sõidus olnud kuskil. Paigal püsida me ei oska. 

Seekord olime üle pika aja Tallinnas. Toimusid rammumeeste võistlused mida vaatamas käisime ja ära sa märgi, väga huvitav oli jälgida neid suuri, muskli mägedes jõu jurakaid kelle veresooned sõna otseses mõttes näevad välja sellised nagu need kohe vulpsaks käte ja kõikidest muudest kohtadest välja. Neil vist need sooned ka suuremad kui muidu. Et veri ikka ringi käiks korralikult kui 180kg ja muid selliseid kive näiteks peaks loopima. Aga ei, tore oli.

Issand kui hämmastavalt kihvt bussijuht meil on. Küll seletab ja viskab nalja. "Nimi on Rein ja eile oli ka Rein ja loodetavatsi homme on ka Rein" kes on töötanud varem kolm aastat skandinaavias ja mujal euroopas ja kus ta väga hea inglise keele ära on õppinud. Nii tore. Endalgi läks tuju topelt paremaks. Mulle nii meeldivad sellised inimesed. Ennegi olnud selliseid bussijuhte kes täiesti süüdimatult teevad teiste (noh, vähemalt minu) tuju paremaks. Nad lihtsalt on sellised. Kunagi veel üle lahe Soomemaal elades oli metroodes vahel kuulutusi juhilt, et mõnusat päeva kõigile, soovib teie metroo juht. Näiteks. Jube äge ikka. Need juhid kes ähvardavad ema lapsega välja visata bussist kuna laps karjub ei kõlba kassi saba allagi. Tujutsegu üksinda. Onju mul õigus. Mingi artikkel ja teema sellega igatahes oli. Aga need pärlid teevadki selle maailma toredamaks. Inimesed kes naudivad oma tööd.

Mis siis veel. Praktika koha sain ka. Rakvere. Või on see Rakverre.? 160h olen eemal Tartust, see tähendab ka eemal kõige kallimast. Nuuks. Üldse ei taha. Aga kuna kool tahab lõpetamist siis peab need nädalad ära kannatama. Õnneks katus on seeaeg pea peal. Ja katuse all elavad toredad inimesed kellega igav ei hakka. :) Vähemalt ei pea üksinda Tallinnas nukrutsema.

Aga homme on minu sünnipäev ja seda ei juhtu igapäev. Eriti ei juhtu seda igapäev, et mõlemad numbrid vahetuvad. Järgmine laupäev teeme sugulaste ja kõige lähedastematega väikese tähistamise. Väga minuliku. Ei mingit lärmi ja läbu. Hoopis omamoodi lähenemine. Lähme joonistame kolmeteistkümnekesi portree ja siis bugime kõhud viieteistkümnekesi täis. Nii mõnus. Ma loodan, et see päev ei ole ainult minu jaoks väga põnev ja lõbus vaid ka külalistele jääb see meelde. :) Aga ega sellest on veel vähe. Väike tordi söömine jätkub ülejärgmine nädalavahetus Jõhvis. Küll pisema seltskonnaga aga siiski minule väga kalliteks ja tähtsateks saanud inimestega.!

Koolis muidu veereb mõnusalt kui ei oleks neid iseseisvaid nii palju. Jah, jätkuvalt neid kuhjub. Ei saa eelmisi alt äragi kui järgmised peale kargavad. Hoolimata nendest on küpsetamine ikka jube mõnus tegevus ja oiiii kui head saiad ja kringlid meil neljapäeval ahjust tulid.. njämm. Paksu šokolaadi kihi all.
Tahaks siia vahepeale pildi lisada aga telefoniga see ei õnnestu, seega kuskilt lõpust peaks selle leidma. Pildil ei näe nii hea isegi välja ja pildi kvaliteedist me ei räägi. Enne seda veel sellest laupäevast ka paar pilti. 

Umm. Siis ongi vist kõik. Ma ei oska üldse detailidesse laskuda siin blogimisel. Siuke üldine bla bla minu elust viimasel ajal. Njah, ma tean küll, et ma oskaks ja tahaks ja saaks ka muust kirjutada. Oma arvamusi näiteks. Aga las need jääda selleks korraks kui ma midagi sellist viitsin kirjutada. Eksju. Ära pahanda. Ärge pahandage.