Olen lahe.

Dear blogi,

nagu sa juba tähele oled pannud kindlasti, siis olen ma su viimasel ajal unarusse jätnud. Aga mul läheb täitsa hästi, kui välja arvata fakt, et ma viimased nädal aega lõdisen ja värisen kui haavaleht. Lihtsalt nii muff külm on ja mis kõik veel. Ei saa kodus sooja, ei saa koolis sooja. Okei, kodus, vannitoas on veel soe. Nuh, põrandaküte.

Mul on silmanägemine kah nõrgaks kuidagi jäänud. Ei näe enam nii hästi kaugele lugeda. Jube lausa. Külm on sõna otseses mõttes nägemkse ära võtnud vist. Hehee. Peaks tõesti vist ära lõpetama need öised pimedas telefonis kissitamised. Enne kui prillipoe ukse taha minema peaks. Umh.. ja siis ma olin hiljuti haige aga suht selline tunne, et siiamaani veits järeltõukeid. Pää valutab, nohu, jalalihased on kanged. Okei, valetan, viimane on sellest, et ma üritan veel kuidagigi oma lihaseid töös hoida. Noh, ma mõtlen, et saalis ei käi enam ja kodus ka pole viitsinud nagu jumpata enam. Eks ma siis vahest teen külmalt kõhulihaseid ja küki moodi asjandusi. Võtan oma kallist mehest eeskuju. Yay.

Tegelikultt, ma sõidan hetkel metros koolipoole jälle, seega varsti maha. Kui ära kaon järsku, siis see on seepärast et maha läksin.

Ma tahaks praegu kirjutada ühest mõttest, mis ma juba tükk aega seedin oma peas aga ma ei jõua nagu hetkel. Siis ma peaks veel sama tiiruga ilmselt otse linna tagasi veel sõitma. Nah. Eks ma kirjutan päevajooksul. Nkn midagi teha pole eriti koolis.

Btw, ma nägin jälle, ühte ja seda sama õudukat unes. Mul mingi terrorirünnaku foobia. Ei tea kas sellel nimi ka on? Haha. Õudu, kui jubedalt ma ikka kardan, et keegi jummala lampi laseb mu keset päeva maha. Huhh..

Itäkeskus. Tämä juna jatkaa Vuosaareen. Ja mina lendan.