Täna. Tänasest ma ei ole enam laps vaid ametlikult paberitega täskasvanu. Ei, mulle ei meeldi see, erinevalt mõnedest teistest. Ega ma ei tea miks. Võibolla mulle ei meeldi see tänane päev lihtsalt. Ainuke päev aastas kus sulle tähelepanu pööratakse. Ei, ma ei nurise, ega mulle ei meeldigi tähelepanu. Vb mulle lihtsalt tundub see kõik nii võltsina. Jah, said õieti aru, mul on sitt tuju. Õigemini pole sedagi. Ma olen tujutu ja väsinud. Buss tuleb kohe, pean kontsadele tõusma ja nende muttide vahele trügima minema.
-astub bussi
Oi näed, seekord ei pidanudki siiski. Õigemini polnud mutte kelle vahel trügida. Ei teagi kus nad kõik on. Laupäeva õhtul tädikesed istuvad kodus, sama kuhu minagi teel olen. Mu armas buss number 35. Sa oled ustav olnud mulle kõik need 18 aastat. On küll olnud kordi kus sa oled mind maha jätnud või sootuks tulemata jäänud, kuid siiski, alati sa oled olemas olnud kui ma sind vajanud olen. Aitäh!
Ehh.. see on nii vabastav.
No comments:
Post a Comment
Note: only a member of this blog may post a comment.