Shit.

Ma tegin ka oma blogi nüüd kõrvalistele isikutele nähtamatuks. Ma loodan, et toimib ka. Sest ega ma ju ei taha, et keegi mu elust teada saaks. Hoia ikka iseendale. Üksinda. Eino, tegelikult ega nii see mõeldud oligi. Ma kirjutan vaid ise-endale mõeldes. Et oleks koht kuhu ma saan kirjutada neid mõtteid mida mu ajuke toodab. Ja siis tahestahtmata vaikselt soovides, et äkki on kuskil keegi kes seda loeb. Samas seda mõtet tagasi ajades, et no kammoon, kes ikka loeb. Keegi ei leiagi seda üles. No ja nii see keerlebki.

Aga ma lähen sammukesi edasi. Seda sõnaotseses mõttes. "Suutsin" jõukas oma jalalihastele liiga teha. Terve õhtu ei liikund enam kuskile. Koju tulin ka longates. Linta-lonta. Emme tõi apteegist rohtu ja nii ma siis vedelesin jalad seinal. Aga nüüdseks juba parem. Kalpsates ringi nagu hobune. Noei.

MA TEGIN MUFFINEID. Wuallaa. Aga ei tulnd seekord välja. Jõle maitsetud jäid. Ainult pealt on hea, kuhu kaneeli ja suhkrut peale sai puistatud. Aga eks suure näljaga saavad needki söödud.

Ma ei tea, mul ei ole vist rohkem ideid praegu. Otsa said. Tgelt ma valetan. On küll. Aga need on lihtsalt peidus praegu. Nad pelgavad seda blogi siin. Pingsalt hoiavad ennast tagasi. Olgu, ma lasen neil olla siis. Jätkan oma surfamist ääretult lõpmatul nähtamatul maal.

Ma sööks tegelt neid praegu..