Pealkirjatu

Ma olen isiksus. Ma olen selline nagu ma olen ja ma elan endale ja hetkes. Ma armastan maailma ja maailm armastab mind. Armastan kõiki inimesi kes mind armastavad.
Minu elu on kui tragikomöödia mille lõppu ette ei tea. Isegi mitte järgmist minutit. Ilus ja kole, rahu ja piin, õnn ja valu. Oeh, aga ei, huvitav on. Nagu lainetav meri mille tõusu ega mõõna ette ei tea. Mille laine kõrgused üksteisi üle trumpavad. Ja neid paralleele võiks tuua teisigi. Kuid ma kaldun arvama, et ma ei ole kindlasti ainuke.
Vahel vaatad elu läbi roosade prillide. Järgmisel hetkel aga vaevad pead kõiksugu imelike asjadega. Tänapäeval oleks nagu see elu elamine nii keeruliseks tehtud.
Mind pani sellest tegelikult mõtlema kaks viimast nähtud endla teatri tykki, tänasel ja eilsel õhtul. Omamoodi "Sinikad" ja draama "Nähtamatu maja." Ma ei hakka sisust rääkima, veniks liiga pikaks. Aga guugeldada soovitan ikka. Veel parem ise kohale ja vaatama minna kui selleks võimalust.
  Draamad need mõlemad igaljuhul olid ja meelde nad jäid. Mõtlema panev sisu ja tegevus mis on samal ajal ka nii õige ja elust enesest. Rääkimata näitlejatest kes oma tööd niivõrd hästi tegid.


P.s Suutsin täna näpu rattaga sõbraks teha nii, et nüüd käsi sidemes ja pöidlal ilutseb suur verevalum vms.