Mul on igav

Ma ei vastuta nüüd selle üle mis ma siia kokku kirjutan. Sest siis kui mul on igav, on mul kalduvus hakata rääkima, rääkima ja rääkima. Ja plus see, et mulle just veidi aega tagasi jälle mäkra mängiti. Aitäh!
  Kell on natuke 11 läbi ja mul ei ole und. Telekast ei tule midagi ja kellegagi rääkida pole. Karu tuleb, karu läheb. Tead seda reklaami onju. Kellukese oma. Niii hea. "Karu tuleeb, karu läheeb." Mõmm mõmm. Umpa umpa killa kolla. Seda on kindlasti jõle huvitav lugeda. Hiljem. Tead, ma olen vist liiga tundlik inimene. Ja mu tujud kõiguvad liiga palju. Huhh.. õudne. Ma ei taha niimodi. Tehke midagi. Öääää..
  Ja mu ülemised naabrid on omale elevandi jalgadega hobuse ostnud vist lemmikloomaks. Siuke tatsamine käib iga hommik ja õhtu. Äratab üles ja magama ei saa jääda. Plus keegi on õppind klaverit mängima ja nüüd on peaaegu iga õhtu isiklik ebakõlas konsert mul. Vähemalt üks hea asi selle juures on. See ei ole viiul.

 Sõbranna on ära Jaapanis, juba teist nädalat. Ma tahan kaa ära siit. Ma tahaks Londonisse. Ja Pariisi. Ja veel kuskile. Igalepoole. Mulle meeldib reisida. Need punktid on mõttepausid. Ise olen käinud vaid paaris kohas. Pole saanud võimalust nii palju kui tahaks. Aga tulevikus on suured plaanid.
 Ai, mu selg on kõrbend. Valus on. Kriibib. Auch. Ja uni tuleb vaikselt. Tipa tapa. Mul on paha tuju. See ei ole meeldiv. Ja kõik ainult ühe inimese pärast. No täitsa nõme ju. Keegi teine ei laskes oma tujul langeda sellise asja pärast.. pff.. aga olgu, ma lähen ära magama. Homme jälle päev.