Hurraaa 22! Tere tulemast!
Tegelikult ma tahtsin kirjutada üllatusest mis mulle täna tehti. Kallis muidugi üllatas ka lillede ja magusaga aga sorri, Kristiina ületas seekord selle. Hihi.
Ma olen siiamaani mingis ilgelt heas eufoorias vms.
Mitmesõnaga.
Eile kirjutas mulle klassiõde, et saada mulle oma aadress, saadan sulle paki. Ma veel küsisin igaksjuhuks, et mis puhul. Noh, et ikka sünnipäeva. No hea küll, ega mul kahju polnud jagada. Aadressi ma mõtlen.
Täna siis. Peale seda kui kallis tööle läks mõtlesin, et tukun veel veidi. Mõtlesin seda ka, et peaks telefoni hääletule panema, kuna alati on keegi kes just siis helistab kui ma magan. Noh öösel just mitte. Mingin ekstrasensitiivid vist, et näevad ära, et nonii nüüd ta magab, nüüd võib helistada. Muhaha.
Aga tagasi asja juurde. Siiski mõtlesin ümber, et ei pane hääletule, äkki magan maha kui kuller peaks helistama. Ja hea oli, et ei pannud.
Helistas mulle onu kes ajas mind kõigepealt üles kõnega. Umbes minut hiljem helistab sõbranna. Mina muidugi suht unesegane veel ja tuduriietes ja voodi segamini, köögis nõud kuhjas pesemata jne jne. Helistab siis ja ütleb, et ma nüüd siin all, lase mind sisse. Loodan, et olen õige trepikoja juures. Mina kohe, et mis asja, whaaat? Nojah, et kuller tuli noh. Sekund enne seda veel jõudsin mõelda, et äkki ta helistab, et küsida kas ma kodus olen, et kuller saaks tulla läbi. Aga ei, ta tuli ise kohale. Saad sa aru, ISE! Valgast!
Ma muidugi kähku vahetasin riided ja lasin ta ilusti sisse. Aga see üllatus oli vägev. Tuli lillede, tordi ja kaardiga. Nii nii armas. Keegi pole mulle kunagi sellist üllatust teinud. Isegi praegu tuleb pisar silma. Juttu jätkus meil kauemaks ja käisime linnapeal kah veidi.
Aga see üllatus! Ma pidin kohe kõigile sellest rääkima ja õnneks kõigil ka hea meel mu üle. Nii vähemat paistis. :) Kas ma ütlesin juba, et siiamaani ei suuda kuidagi sellest üllatusest üle saada. Super üli armas. Ma olen talle väga tänulik, see sünnipäev jääb küll meelde. Ma loodan vähemalt oma haugi mälu juures. Heh.
Tõbine olen ma kah. Korjasin kuskilt üles patsilli ja pisiku. Algas kurguvaluga ja nüüd nohutan ja köhatan. Ma ei olnud kusjuures vähemalt poolteist aastat haige olnud enne seda. Isegi imestasin, et nii tore ja toredam oleks veel see kui selle sügise ka vahele jätaks haigeks olemise suhtes aga ei. Ikka oli vaja.
Aga mu lapsed juba keeravad mitmendat külge siin mu kõrval. Peaks ka tudile sättima. Aitab küll tänaseks. Jätkame homme.
Aga Kristiina, sa oled jube äge ikka küll! Kallid sulle! Mis siis, et sa tegelikult ei tea selle blogi olemasolust hetkel üldse, vist ^^. Aga sellegipoolest oled sa üks äraütlemata väärt sõbranna!
Lõpetuseks veel üks pilt mu eilsest kiirest küpsisetordist. Ja enne seda dialoog kalliga.
Mina: Peaks homseks küpsisetorti tegema.
Kallis: ... (mõtleb, mõtleb ja küsib siis imestunult) Mis puhul?...
Mina: (vaatan talle otsa ja irvitan)
Kallis: .... aaaaaa ....
Head ööd!
