Kas ma olen paha inimene?

Kui ma olen järjekorras. Keegi trügib ette. Müüja näeb aga ei ütle midagi, laseb trügijal trügida siis ei hakka mina vastu ka trügima, vaid panen mina oma toote mida just osta tahtsin tagasi omale kohale ja jalutan minema. Punkt.

Musta pori näkku

Sain mina omale oktoobris sünnipäevaks piletid Vanemuises toimuvale Mihkel Raua etendusele Musta Pori Näkku. Mis etendus täna.
Ei osanud iseenesest tükilt oodata midagi. Polnud sellest kuulnud ega ei lugenud ka enne etendust selle kohta. Läksin eelarvamusteta ja ilma suuremate lootusteta. Õigemini käisime kalliga kahekesi aga räägin vast enda seisukohast. Ei ma teadnud mis šanriga tegu on ega ka näitlejatest, kes mängivad. Viimased küll tegime selgeks omale täna, bussiga teatri poole sõites. Kuuesõnaga mul polnud aimugi kuhu ma potsatan. Aga ma olen väga rahul, et potsatasin. Ise poleks osanud ilmselt sellisele näidendile pileteid osta. Ei, ma olen kuulnud küll Mihkel Raua raamatust. Sellest samast, Musta pori näkku. Kuid lugenud pole ja suuremat huvi selle vastu samuti pole olnud.
Ausalt öeldes, ma senini ei saa aru, kas etendus päriselt ka jutustas Mihkel Raua enese elust või mitte. Natuke piinlik. Aga ainult natuke.

Etenduses mängisid nagu ikka head Eesti näitlejad. Pean ära mainima, et minu meelest Eestis üldse polegi halbu näitlejaid. Üks andekam kui teine. Ma ei mäleta ja seega ei oska öelda nime, kes tänases etenduses peaosas mängis ja kes kõrvalosades (ei viitsi väga uurima ka minna ^^) Rollid olid väga erinevad. Nalja jagus, tõsidust samuti. Lavastus pani kohati mind mõtlema nii teksti üle kui ka selle, et mis õieti toimub laval. Vahel jooksis mul üldse jutt kõrvust mööda, sest püüdsin aru saada mis hetk tagasi öeldi või toimus. Kuid siiski üleüldine pilt sai selgeks. Teksti vahepeal olid ka laulud mis mulle meeldisid. Mõnusalt lauldud ja sobitatud dialoogide vahele. Kahesõnaga hea lavastus. Ja kolmesõnaga mulle väga meeldis! Aitäh kingituse kinkijatele! :)

P.S Kogu minu eelnev arvamus etenduse kohta on vaid minu arvamus. Ei soovinud sellest teha suurt arvustust, seega ei laskunud ka detailidesse, vaid panin kira üleüldise lühi hinnangu. :) Plus kell on 23.40 umbes kui seda kirjutan, seega ei pruugi tekst väga adekvaatne olla. :D kõht läks ka tühjaks, lähen söön parem ühe mandariini. Siis jälle hea olla. Sama hea nagu tänane etendus. Ah? Mis sa ütlesid? Jah. Okei. No tsau pakaa! Head ööd!

100. postitus.. üü

On pühapäev tore päev, tore päev. Siis isa töölt koju jääb, koju jääb, koju jääb. Ja terve päev igal pool, igal pool. Me käime koos, ühes koos, ühes koos. Ja nii edasi. Tegelikult isa koju ei jäänud. Ise ka koju ei jäänud. Me võtsime vabalt, magasime 11ni. Või õigemini mina magasin ja siis ajasin kallikese ka maast lahti. Tunni aja pärast suundusime juba Pirita-Kosele, sugulas(t)ele külla. Natukene hängisime seal ja nüüd sõidame jälle Tartusse. Just nimelt, nädalavahetus möödus meil seekord ka Tallinnas. Seda ei pea ma vist ka mainima, et blogimine satub alati sõidu ajaks.

Reedeks oli plaani pandud käia ära minu onu sünnipäeval, kes juba palju, palju aastaid vanaks sai. 70. Istusime seltskonnaga Pirital restoranis River. Täitsa hubane ja mõnus koht. Ainuke asi mis miinus oli (ja mis minu meelest on üldse fäänsimate restoranide viga) see, et portsjoneid pidi luubiga vaatama. Ei noh, tegelikult suupiste vaagen ja eelroad olid täitsa tibens tobens. Tikuvõileivad kalaga, lihaga ja miski ekstragavantne suupiste oli veel. Koosnes ilmselt eelkõige munast. Lisaks kahte erinevat salatit- kartulisalat ja Caesar. Mõlemal teistmoodi maitse kui muidu. Aga siiski väga head.

Noh see selleks eks, aga siis jõudsime pearoani. Roog oli küll väga hea, maitses hästi, selle üle ei virise. Aga. Öeldi, et kõigile pakutakse Veiseliha Burgundla vms, ehk siis veiseliha kartulipüüree ja röstseentega. No, meie muidugi kalliga mõtlesime, et oo, uhke värk, vast suur portsjon ka, saab kõhu ilusti täis. (Nagu me oleme, suure söömaga) Nämm nämm. Aga kui me seda nägime siis läks mul küll kõht veel tühjemaks. Tähendab siis, taldrik ise oli oma 24cm läbimõõduga. Suur, eks. Aga see osa kus toit oli, oli umbes 10-15cm läbimõõduga. Okei, see oli rohkem supitaldrik kui taldrik - sügavusse läks kah asi. Aga siiski.

Ei, ma saan aru jah, et kallites restoranides ongi nii, et võtad mitu käiku. Lähed pikalt nautima toitu ja lihtsalt istumist. Väljas söömise mõnu tundma. Iga käik on pisike portsjon ja siis ei saa kõht nii kiirelt täis, kui ainult ühte praadi süües. Noh ja siis hinnad on üüratud. Aga ei, minu poolest las need restoranid olla. Igaühele oma. Igale rahakotile vastavalt oma. Meie, õpilased, (kui) käime seal kus saab palju aga odavalt. Kes teab, äkki oleme meiegi kunagi nii rikkad, et saame fäänsimates kohtades käia!? :D

Laupäeval oli kodus mõnulemise päev. Õhtul tuli külla mu üks hää sõbranna, kellega juba lapsepõlvest koos mänginud. Seekord mängisime ka, aliast. Üle pika aja. Kolmekesi. Väga lahe oli :) Kuna nüüd elame mõlemad kaugemal siis ei näe nii tihti kui tahaks. Aga pole hullu, kui näeb siis on millest rääkida.

Pühapäeval, nagu juba mainitud sai, siis olime sugulaste pool. Tegime väiksemaga rummipalle. Niiiiii head tulid. Paar eelmist korda mis ma teinud olen mujal, pole nii head olnud. Aga nüüd proovisin teise retsepti järgi ja tulid täitsa nagu päris! Retsepti saab SIIT ! Meie panime peale vahukoore mütsikesed ja peale mustsõstramoosist mustsõstrad :) Jube head olid! Sööks praegugi. Head ilastamist! ;)

Sellised jäid meie omad :) 

kartulipüree ja röstseentega