Liiga palju vaba aega.

Mu viimased poolteist nädalat on olnud aeg mis on kulunud mitte midagi tehes. Pff.. ega ei teegi väga kui haige oled või muidu laiskus peal. Suure hurraaga läksin jah esmaspäeval (eelmisel) ujuma ja mõtlesin, et nüüd käin ilusti ja saalis ka. Tutkit. See jäi mu esimeseks ja siiani viimaseks ujumiseks. Ma tegelikult ka püüan. Ma õudsalt püüan mitte laisk olla. Aga no jah, ma jäin peale seda haigeks ja ei julgenud rohkem minna. Nüüd kui ma täitsa tibens tobens juba olen võiks ju, aga.. Oiii kui palju ma olen lugenud ja näinud nende inimeste blogisid või postitusi, kellel sama probleem on. Vähemalt ma pole ainuke eksju, midagigi positiivset asjas. 

Vähe sellest, mul on nii umbes 10 iseseisvat tööd vaja ära teha järgneva kahe kuu jooksul aga senini teinud vaid ühe valmis. Üks töö massiivsem kui teine. Mis must küll nii saab? Ja praktika kohta ma pole ka ei otsinud ega leidnud. No ma ei viiitsiii. Ma ei oska ka kuskilt otsida. Böö. Ma nii tahaks, et keegi päkapikk üleöö käiks ja teeks kõik mulle valmis, nii et ise ei peaks enam muretsema millegi pärast. Oh kui hea see oleks. Ei teagi nüüd kuidas järgmised poolteist nädalat lähevad kuniks jälle kooli saab. See igavlemine ja mitte midagi tegemine ei mõju hästi. Ei meelele ega kaalule. Lisaks on mul meeletu magusa isu viimasel ajal. Ainult magusat pistakski põske pidevalt.

Põhimõtteliselt minu liigutused ongi poodide vahel sebimised. Iga päev kuskil raha raiskamas käinud. Täna leidsin end lõunakeskusest ükshetk. Okei, nii hull ka asi polnud. Läksin lõunaka, pidin uue teki hankima aga tekikoti jätsin ostmata. Kallis ütles, et oleks siis tekikoti ka uue ostnud kohe. Aga näätsa. Ei ostnud. Seega on homme jälle poodi minek. Tartu poed saavad rikkaks veel niimodi jätkates. Heh. 

Täna Tartu linnapeal jalutades mulle alles nüüd lõpuks jõudis kohale, et ma tegelikult ka siin olen. Ma nagu elanud kuskil kahe maailma vahel, et ma ei saa aru kus ma olen või mis ma teen. Kahtlane värk, ma tean. Aga jah, täitsa tore on siin ja juba vaikselt harjun ära. Bussisõit on ka selgeks saanud. Number 4 ja 7. Ja lõunakeskuse tasuta buss number 69. Muudest ma ei tea. Veel. Aga jah, siin on kohe teist moodi. Üks päev bussis (nr.69 oli) kuulsin kuidas mees rääkis naisele (olid vist ema ja poeg aga vb ei olnud ka) et talle meeldib ikka Tallinn rohkem. Saab kuidagi nähtamatuks jääda. See on tõesti tõsi. Mõnesmõttes. Tartu samas ka piisavalt suur, et kui ise väga aktiivne ei ole siis jääb ka siin ilusti varju. Mind see ei häiri. 

Mu itunesist on kõik muusika ära kadunud. Ainult mingi twilight soundrack on järgi. Ma pole seda kes teab mis ajast kasutanud ja täitsa nii muuseas on ära kadunud mu list. Just enne mõtlesin, et tsekkan üle mis mul seal on aga ei olnudki midagi. Kurvaks võttis kohe. Panin hoopis skyplusi tööle selle asemel. Ja sõin kõhu täis. 

Raudselt ma tahtsin veel midagi plärada aga ei tule praegu üldse meelde. Kuidas ka ei üritaks. Seega praegu tsau plau. :) 

Juttu

Ma olen viimasel ajal nüüd mõelnud, et kuidas see on ikka nii, et... ahh, ma ise ka ei tea mis. Ei, mõelnud olen tõesti palju. Näiteks kuhu ma praktikale lähen või kuidas kõige kergemini kaalust alla saada. No viimane kohe üldse ei taha minna. Kui kuskile üldse läheb, siis üles poole. Täitsa pekkis ikka. Ma katsetan nüüd ujumisega järgmisest nädalast. Homsest. Ja juurviljade ja pähklitega. Need mandlid mis ma just ostsin (või õigemini kallis mulle ostis) on küll jube head. Tegelikult nüüd hakkabki see kõige suurem katsumus. Kolm nädalat koolist vaba ja tegevust hetkel netu. Et jumala eest söögi lõksu ei langeks. Tead ju küll kuidas igavusega toit just kõige paremini maitseb. Ei, näljaga rohkem aga igavusega ikka ka.
   Noh jah. Viimasel ajal olen ikka kõõõ-vas-ti maiustanud ja patustanud (mitte et ma hullul dieedil oleks) ja üldse üle söömisega tegelenud. Ega mu kõht mind väga ei täna küll selle eest. Hoiab endasse kõik. Ei lase nii kergelt lahti. Ütleb mulle, et näed, ise sööd kõike jama sisse omale, nüüd naudi (loe. seedi) ja kannata. Muhaha. Nii ma siis söön ja joon ja söön ja jälle joon. Nii palju olen suutnud hoida, et joon ikkagi ainult vett ja toiduks kui siis kook või midagi muud magusat. Ja jumala eest mitte korralikult värsket salatit või muud tervisliku. Pff, eksole imelik. Ja siis nuriseb naine, et kaal ei lange. Aga pole hullu. Üks kord langeb see niikuinii.

Täna ja praegu veereme Tartu poole tagasi. Sukeldume tagasi ühika ellu. Mitte, et selles midagi hullu oleks. Vastupidi. Peretuba on väga vohh koht. Ei tahaks eriti kellegi võõra tibi või elupõlgajaga ühes toas olla. Mnjah.

Aga nüüd reede-laupäev-pühapäev olime Tallinnas jälle üle mõne aja. Tegime oma pikalt seedima jäänud tembu ära. Käisime fotograafi juures. Terve suvi möödus ses mõttes mõttega, et vaatab, võib olla järgmine nädalavahetus lähme käime ära. Nüüd siis lõpuks jõudsime ja käisime. Super luks värk oli küll. Alguses tundus koht selline boheemlaslik aga siis juba täitsa stuudio. Fotograaf ise oli ka mõnus sell. Küsis kõigepealt, et mis on meie soovid ja kuna meil neid algul suurt polnud, kui et pilte teha, siis pani ta meid seisma ja ütles, et nüüd seiske nii ja siis naa. Pärast saime veel maas ja toolil istuda ja siis veel püsti seista. Seejuures kordagi ei tulnud mõttesse, et appi kui igav või mõtetu. Vot. Kogemuse võrra oleme jälle rikkamad ja nüüd on jäänud veel oodata ainult fotosid, mis järgmise nädala algul e-posti peaksid saabuma. (Küll on tänapäeval lihtne. Ei peagi ootama nädalat, et kirjad füüsilisse postkasti potsataks. 5 minutit ja kohal. Kui sedagi. Kas pole mitte tore?)

Aga olgu siis. Jätan järgmiseks korraks ka midagi. Muidu ei viitsi keegi lugeda nii pikka postitust või mis. Lühemad lähevad paremini peale. Mulle vähemalt küll. Üldse ma vähe satun siia viimasel ajal. Ma katsun end parandada. :)