6.35

on kell. Hommikul. Mõnikümmend minutit tagasi ütlesin jälle tsau oma kallile ja nüüd ma lihtsalt ei saa, kurbus valdab mind täiega, tahtsin natuke halada siia. Kurb on. Aga ilmselt rõõmupisarad siiski. See on jube laastav ikka. See kiindumus ja armastus on nii suur, et raske on ära jälle minna. Lahku. See lahku kõlab nagu lahku, nagu enam ei ole koos, nagu jätaks maha. Aga ei, lahku ainult natukeseks, õnneks. 3 täispäeva ja 2 poolikut peale eraldi Sinust, selleks, et saaks olla koos terve nädalavahetuse. Ahh, armastus!

Aga proovib siis vähe muudel teemadel ka, kui juba siia sattusin. Kirjutan uuelt klaviatuurilt. Mugav, peaks mainima. 15 minuti pärast peaks helisema ka äratus juba. Teist nädalat tööle. Hmm, noh, raske on seal püsti seista vb, aga samas istuda saab ikka ka. Juba täna hommikul peab üksi olema mõned tunnid, uuh, loodetavasti ei keera kihva miskit. Ptüi ptüi ptüi. (haigutab) Väsinud olen.

Nädalavahetus oli jälle tore. Nagu ikka, igakord. Teistmoodi lihtsalt ei saa. Muah! Sõbrapäeva üllatus, küpsisetort tuli üli suur. Hihi. Aga see eest oli väga hea. See tavaliselt õnnestubki hästi. :)

Aga olgu, ma vaikselt hakkan sättima, tööle. Lähen panen end proovile siis. Hoidke pöialt, yay!

Lefa lefa

Mõistlik värk

Siin on hea link mu mõtte jätkuks millest kirjutasin millalgi. Ükspäev. :)